Ma arvan et kõige õigem viis kuidas uut hooaega alustada blogis, oleks see, et kirjutada näiteks päris hiljuti juhtunud sündmusest.
Näiteks ma käisin poes täna...
Söin ka.
Ahjah, ja kuulasin uut Chili Peppers'ide plaati tuhatviiskendkuus korda.
Või seitse.
Vanadel peerudel on siiski veel lööki nooremate naiste ning kõrvade seas ning selle ehtne tõestus on nende kümnes (rõhutagem seda sõna) stuudioalbum. Ohtrate stuudiojam'ide tulemused seisavad teie ees ning neil on SIISKI, veel lõõki.
Istume oma autodes, värskelt just plaadipoest tulnud ning rebime ära albumit ümbritseva kile. Väga lihtsa kontseptsiooniga albumikaas ei seleta nagu midagi lahti kuid samas on see väga arusaadav. Igastahes, plaat läheb mängijasse ning mis meid ees ootab - "Monarchy of Roses", esilugu. Segane kitarrikäik, Kiedise mõmisev vokaal ning igal pool laiali olevad trummipartiid ei oska mitte midagi meile öelda, mis tulema hakkab, kuid pärast mõningaid ridasid kõlab soolotrumm - järsku läheb kõik omavahel kokku ning Chili Peppers rokib jälle nagu oleks aasta 1984. Vahel jälle tahab kogu pilt laiali joosta kuid Chad Smith (a.k.a. elav rütmimasin) teeb kõik oma võimuses, et muusika kokku tagasi läheks. Lugu saab vaevalt läbi kui peale hüppab Flea bassikäikudega maitsestatud "Factory of Faith". Vahepeal teeb bänd väikese akustilise pausi "Brendan's Death Song" ajal kuid väga kaua ei hoita ennast vaos kui peale tuleb kergelt aafrikahõnguline "Ethiopia" mis on taaskord Flea poolt domineeritud.
Bänd on elanud oma pika-pika tegutsemisaja jooksul nii mõndagi üle - isiklikud probleemid narkootikumidega, bändikaaslase surm (Hillel Slovak oli bändi esimene kitarrist kes suri üledoosi 1988. aastal), mitme liikme lahkumine (teadmiseks inimestele, see album kus teeb kaasa uus kitarrist Josh Klinghoffer kes asendas John Frusciantet kui too läks 2009. aastal sõbralikult bändist lahku). Mingil põhjusel pole ühtegi seda armi albumi peal tunda. Bändi 10. stuudioalbum kõlab ikka ja jälle värskena.
Üks värskuse põhjuseid on arvatavasti uus kitarrist, kes on ühest küljest vägagi sarnane eelmisele, Guitar Hero tüüpi, X-faktorile Frusciantele kuid teisest küljest on tegemist hoopis erineva muusikuga, kes rohkem võtab viimast igasuguste tekstuursete, layer'datud kitarrikäikudega ning meloodiliste vahekohtadega klaveril - Frusciante tüüpi power chorde me jääme igatsema kuid Klinghofferi talent on albumi peal märgatav. Loomulikult pean veel lisama juurde, et Klinghofferi hääl on lugude taustal lausa kõrvulukustav - heas mõttes of course.
Ansambli uus album on alguses küll natuke võõrastav kuid lähemal kuulamisel saame aru, et tegemist on siiski selle sama bändiga, kes omal ajal aretas välja "Socks on Cox" riietusstiili. Ainult, et jah... mehed on vist suureks kasvanud.
 |
| Jah, see sama bänd |
No comments:
Post a Comment