Kena pühapäeva õhtut! Mõtlesin täna postitamisest pausi teha aga lõpuks ikka leidsin ennast klaviatuuri tagant. Sattusin täna hommikul vaatama Eesti TOP 7 muusikavideote praegust edetabelilt sellelt leheltja kukkusin Slippery Slope'i uut muusikavideot vaatama. Olen seda bändi Tallinnas lavalaudadel näinud ja sama muusikavideot ka korra juba varem vaadanud, kuigi muude kordade erinevuseks tänasega on see, et see on terve päeva mind kummitanud... Pean tõdema, et tegemist on rajude tüüpidega ja jään ootama, millega järgmisena hakkama saadakse.
Vaadake ka kindlasti üle, millest praegune Eesti TOP 7 edatabel koosneb ja andke oma hinnang parimatele tegijatele. Head õhtut!
Pean ausalt tödema, et ma pole tükk aega ostnud ühtegi muusikaplaati. Nädal aega tagasi Kuressaares Ferrumi raamatupoes õige boheemlase kombel ringi sirvides leidsin Tenfold Rabbiti plaadi Travel The World, mis pakkus mulle koheselt huvi, sest olles kuulnud neid paar korda ja Eesti Laul 2013 konkursil neile kaasa elanud, mõtlesin, et selle peab küll hankima. Muidugi on see ka veel, et Eesti muusikat peaks toetama.
Ütlen kohe ära, et ma ei kahetse oma ostu mitte karvavõrdki. Esimese plaaditiiruga sain aru, et tegemist on väga hea kraamiga. Aga vaatame korra lähemalt, millega tegu on...
Foto: Delfi.ee
Plaadi esimesel kuulamisel hakkab kohe pihta laulu Yellow Wheels akustiline seanss, mis kajab läbi kõlarite ja läheb üle toa laiali. Sellele järgneb karismaatilise laulja/akordionisti Andres Kõpperi huvitav ja omanäoline hääletämber ja Meelik Sameli maheda tooniga bass. Kõike seda hoiab koos Martin Petermanni löökriistade osad. Loo kooskõla kõikide taustavokaalidega on meeldiv ja selle loo sisse on suhteliselt kerge ära kaduda. Before The Eyes Are Opened võib võrrelda merelainetega - lugu kõlab väga hästi tänu ukulelele ja atmosfäärilistele taustavokaalidele. Sweet Morning mind väga palju ei puudutanud kuid terve plaadi peale mõeldes on see väike möödapanek - kõik lood ei saagi samamoodi meeldida. If There Was No Sex, There Would Be No Relationships on kindlasti üks hoogsamaid laule terve plaadi peale. Lüürika, mis on tabav ja kergesti meeldejääv, paneb kaasa laulma esimesest sõnast. Righteous Lies of An Honest Man jätkab oma hoogsusega sealt kus eelmine lugu pooleli jäi ning oma rütmiga sobib see tantsulooks väga edukalt. Martin Petermanni trummide käsitlemisosavust saab kuulda ka kerge soologa, mis loo kulgedes tekib. Distance tõmbab natuke hoogu maha ning laseb Andres Kõpperil akordioniga spotlighti nautida. Thousand Lights on minu arvates albumi vaieldamatult kõige parem lugu - hästi huvitavalt progresseeruv laul, mis koguaeg kerkides annab lõpusirgel vägeva külmavärinate hoo (NB. Kõige parema kogemuse jaoks tuleb seda lugu valjusti kuulata). Oblivion, mis on pärast eelmise aasta Eesti Laulu konkursi veidi töötlust saanud, kõlab paremini kui see, mis sinna konkursile läks. Korraliku rokilaadse kitarririffiga Innocent Mind annab tõuke, mis kestab kuni albumi lõpuni - ikka korraliku kütte. Loomulikult peab mainima ära ka selle, et loo lõppedes olin ma hämmingus, kuidas Kõpperi häälepaelad vastu pidasid... Lines In The Face on hea lõpp tervele albumile, mis näitab ka kogu bändi raskemat külge - tegemist on sellise looga, mille peale saaksid isegi karmima muusika fännid headbangi lava ees korraldada. Lisaks veel - kärinaga kitarririffid ja akordioni osad annavad sellise koosluse, mida igapäev ei kuule. Albumi lõpus on peidus veel lisalugu What A Day, mis on mõnus lõppsaluut kuulajale pärast viimase loo raskemat poolt.
Vasakult: Rain Parve, Martin Petermann, Andres Kõpper, Meelik samel.
Foto: err.ee
Kokkuvõttes on Travel The World selline nagu pealkiri ütleb - album viib kuulaja korralikule reisile, mis on igatpidi nauditav. Albumil pole sellist hetke, kus mõni pillimees oleks teistest peajagu üle, sest päeva lõppedes on kooskõla see, mis teeb sellest albumist selle, mis ta on. Võtta näiteks akordion ära või just selline kitarrisound, mis kitarrist Rain Parve, on saavutanud ja album pole pooltki nii hea. Plaat sobib oma tempode ja temaatikaga ideaalselt automakki, kuid see ei tähenda seda, et arvuti taga olles selle kuulamisel vähem effekti oleks - see kraam kõlab iga ilmaga hästi.
9/10
Tenfold Rabbit on: Andres Kõpper - Laul/akordion/klaver Rain Parve - Kitarr Meelik Samel - Bass Martin Petermann - Trummid ja löökriistad
Tere! Ilusat reede õhtut ja head naistepäeva kõikidele õrnema sugupoole esindajatele! Kuna elu on liiga lühike, et passida reede õhtul kodus arvuti taga, siis just see on see, mida ma praegu teen. Olen isegi hämmingus, et jõudsin blogiga nokitseda, kuna viimased päevad on olnud lihtsalt nõnda, et kunagi ei tea, mis järgmisena tuleb. Aga seda ainult heas mõttes, no worries.
Igatahes - tegin selle triki ära ja muutsin oma blogi kujundust natuke. Oleks mul rohkem aega (ja viitsimist), siis ma oleks käppa proovinud ja teinud täitsa oma kujunduse aga kahjuks pidin leppima sellega, mis internetiavarused mul pakkusid.Üks hea lehekülg pakkus vingeid blogikujundusi ja sealtsamast leidsin ka selle, mis nüüd seda lehte kaunistab. Loodan, et teile meeldib.
Vanade aegade meenutuseks
Nagu näha, on natuke sarnasusi alles jäänud - enamjaolt värvilahendusega. See on seotud lihtsalt sellega, et minu arvates on musta-punase-valge kombinatsioon kõige parem üldse... Aga see selleks. Kellel ideid, ettepanekuid ja/või arvamusi uue kujunduse või üleüldise sisu kohta, andke märku kommentaarides. Loodan järgmise artikliga homme tegelema hakata. Millest teema tuleb? Väike vihje on videos, mis seda posti lõpetama jääb. Ciao.
Tere, kallid sõbrad/tuttavad ja muud karvased! Kui hakata vaatama, millal viimane postitus siia blogi sai tehtud ja vaadata praegust kuupäeva, siis ikka paneb mõtlema, miks on leheküljel aasta ja peaaegu kaks kuud asetsenud täielik tühjus... What has happened?
Ma räägin praegu külastaja vaatenurga alt... ise tean väga hästi, miks on blogi aktiivsus oru põhjas. Põhjus: muud tegutsemised, hobid ja koolid olid löönud graafiku nii umbe ja kui loomulikult enda laiskus ka natuke juurde lisada siis ongi voila, blogi välja surnud. Vahepeal isegi unustasin ära mingil hetkel, et sellega tegelesin. Häbi on, aga ei tunne.
Nüüd on natuke teised lood. Kuna kooliaeg on läbi ja liberaalse inimese elu veelgi liberaalsemas riigis on alanud, siis olen ka natuke enese avastamist teinud ja hakanud uuesti peas läbi töötlema vanu ideid ja mõtteid, mis on poolikuks jäänud ja mille võiks ellu äratada; praegusel hetkel käib jutt Meedia Maania kui aktiivse lehekülje taastamisest. Niisiis on mul plaan teha natuke n.ö. ilukuuri - muuta üleüldist blogi formaati (kontseptsiooni ja disaini) ja temaatikat. Rohkem üritaks nüüdsest rõhku panna muusikateemadele, sest isegi kui ma pole ühtegi arvamus-või arvustusartiklit avaldanud rohkem kui aasta, on sellegipoolest ajurakkudes küll meeletu töötlus käinud - olgu siis jututeemaks kodu- või välismaa artistid ja/või nende tegemised. Loomulikult on plaanis ka filmidest ja muudest aktuaalsetest teemadest rääkida, kuid põhiplaanil tahaks hoida muusikat.
Meedia Maania ühel pildil kokkuvõetuna
Lõpetuseks peaksin mainima veel seda ka, et kes on Facebookis juhuslikult ühte minu haldatud lehekülge, Saaremaa Alternatiivkultuuri Keskust, külastanud ja lugenud, et ka sinna on uusi artikleid juurde tulemas, siis ma ei saa seda nii väga lubada kuna Saaremaal ei toimu praegu mitte midagi. Muidugi on erandeid, kuna Grete Paia oli Eesti Laulul teise koha saanud ja terve seltskond saarlasi (Teele Viira ja co.) olid kõik samas finaalis kogu oma saare auga. See selleks, tegelikult see siinset elu ikka ei mõjuta nii väga.
Igatahes, mul on hea meel, et saan jagada enda kirjutisi jälle teiega ja üritan selle nädala esimeseks pooleks enda visuaalse poole ümberkorraldamisega ühelepoole saada - teisel nädalapoolel panen esimese artikli üles, nii et olge kuulderaadiuses. Samuti - kõik, mis siin lehel kirjutan, on ainult enda hobiks, nii et ma oleksin supertänulik kui jagaksite seda lehekülge Facebookis, Twitteris ja kusiganes suhtlusvõrkudes. Omakasu mul siin ei ole, vaid ainult soov, et artiklid jõuaksid nii paljude inimesteni, kui vähegi võimalik. Olge mõnusad!
