Advendi Maania

Soovin siis omalt poolt kõikidele lugejatele head 1. adventi! :) Loodkem ainult, et tuleks nüüd väike lumekiht ka maha, siis oleks äkki jõulutunne kiirem peale tulema. Mina võtan siinpool 1. adventi rahulikult The Fratellis 2008. aasta albumiga Here We Stand, teejoogiga ja köögiremondiga, nii et kõik on hästi.

Jõuluvana plaanib see aasta kingitusi niimoodi transportida

Arctic Monkeys - Don't Sit Down 'Cause I've Moved Your Chair

Soojad tervitused!
Nädalavahetus on täies hoos ning mis võiks olla parem viis vaba päeva nautimaks kui üks õige party tune kõlaritest mürtsumas.

Kahjuks pole Meedia Maania väga kõva peo hing

Igastahes, siin on uuem lugu briti indieroki esindaja Arctic Monkeys poolt:  Don't Sit Down 'Cause I've Moved Your Chair, sellel aastal ilmunud albumi Suck It And See pealt. Järgmise nädala jooksul peaks täispikk arvustus ilmuma ka, nii et Stay tuned! :)

Kasabian - The Velociraptor!

Kasabiani uus album tuli välja selle aasta septembris, niisiis on ta üpris värske toodang. Kuigi album pole kõige tugevam, on tal siiski nauditavaid kohti ja punkte, mis annavad plusspunkte juurde.

Albumi avalool Lets Roll Just Like We Used To on juures kerge gallopirütm ning vööramaine hõng mis meenutab natukene lugusid Empire albumi pealt. Sellele järgnev Days Are Forgotten on üks albumi juhtivatest singlitest. Trampivad trummirütmid ja võimas refrään teeb tasa natukene nõrgaks jäävale lüürikale. Goodbye Kiss on Kasabiani üks suuremaid katseid teha ehtne südamete sulatamis lugu, mis on küll hea katse kuid jätab siiski natuke soovida. La Free Vertel on väga tugev psühhideelia hõng juures (selles annab aimu esimesed read - Lucy in the sky, telling me I'm high), millele järgneb nimilugu The Velociraptor, milles on kokku pandud hoogsus, tabav lüürika ja hästi sisse intergreeritud puhkpill. Acid Turkis Bath (Shelter From The Storm) on kindlasti üks albumi kõrghetki. Orkestrisaade annab laulule hoopis teise atmosfääri ja kui need veel kokku lisada natuke lõunamaiste rütmide ja viisiga, on tulemus suurepärane. Eriti hästi on loos aru saada, mismoodi on kitarrist-taustavokaal ja sõnade kirjutaja Sergio Pizzorno oma vokaalse poolega vaeva näinud ning kui mitmekesine hääleulatus tal siiski on. I Hear Voices on kindlapeale albumi üks nõrgematest lugudest. Re-Wired on ehtne näide klassikalisest Kasabianist. Mõnusalt kuulatav lugu. Sellele järgnev Man of Simple Pleasures on jällegi väikese lõunakandi tunnetusega ning keelpillid annavad hea atmosfääri laulule. Switchblade Smiles on alguses natuke eemaletõukav ja võõrastav kuid hiljem läheb asi paremuse poole.  Neon Moon on rahulik lõpp albumile, ei mingeid lärmikaid püänte.

Kokkuvõtvalt - natukene lopendava algusega, karmi keskosaga ja rahuliku finaaliga on albumi flow veidi  künklik kuid võrreldes eelmise albumiga on Kasabian rohkem täisealisem ning seda annab tunda.

Kasabiani tüübid arutavad uue albumi ideid, väikese seenetripiga käsikäes

Days Are Forgotten

Tegemist on Kasabiani uuema toodanguga, Days Are Forgotten, albumilt Velociraptor!. Tavaliselt jätavad 86% MTV praegustest muusikavideotest täiesti külmaks, kuid pean tõdema, et too video oli päris hästi tehtud. Vähe veel video kvaliteedist, on laul ise ka väga hästi viimistletud ning see refrään lausa nõuab, et volüüm põhjas oleks.
Igastahes, on arvatavasti teada, mis albumi kohta järgmine arvustus saab olema, kuid kuni selleni, enjoy! :)

The Rocker

Rock'n'rolli on läbi monitor tunda

Filmi sisu tiirleb siis põhiliselt ümber "Fishi" nimelise tegelase (Rainn Wilson, tuntud seriaalist The Office). Fish on trummar heavy metal ansamblis "The Vesuvios" ning loodab rock'n'rolli maailmas nime teha, kuid unistused purunevad kui mees aetakse samal õhtul bändist minema kui pakutakse plaadilepingut. Siiski, 20 aastat hiljem avatakse talle aken, kui Fishi õepoeg, klahvpillimängija Matt (Josh Gad) pakub talle võimaluse teha üks "gig" tema keskkoolibändiga, kus tegutsevad peale tema veel no-bullsh*t-tüüpi bassitüdruk Amelia (Emma Stone) ning   kurva perekonnaminevikuga kitarrist ja laulja Curtis (Teddy Keiger - NB. Film oli Keigeri esimene näitlejatöö, muidu on ta päriselus ka muusik). Kolmele noorele ja ühele vanale rokipeerule antakse elu võimalus endast märk maha jätta ning nagu teada, showbusiness ja rock'n'roll elustiil on suur sekelduste rida, mida on filmis kenasti tunda.

Aitab jutust, arvustuse enda juurde.

Noh,

Kõigepealt.

Film annab näiteks hea ettekujutuse muusikamaailmast, küll aga seda väga pealiskauliselt.

Christina Applegate'i roll oli ka väga edukalt esile toodud...

Filmi plakat on ka lahe...

Vahepeal paar pilti ka lisama, et artikli pikkust suurendada...

Niipalju siis positiivsetest punktidest, moving on.

Rainn Wilson ei sobinud filmi jaoks absoluutselt ja nii palju kui mul on kommenteerimisõigust, võiks ta jääda The Office'i meeskonda. No offence. Nagu tõsiselt, võtame näite. School Of Rock'ist tuntud Jack Black oli oma rolli jaoks sobiv, kuna ta suudab ideaalselt näidata, mis on rock'n'rolli hing ja vaim (pluss ta õhukitarri jäljendamised on viispluss). Wilsonil pole ei ühtegi sisemist rokkstaari ega ühtegi hullu-energilise lapse powerit. Seetõttu, just seetõttu, kuulub ta rohkem kontorisse... no offence.

Mul pole midagi rohkem öelda.

"Okey, we get it. But we still getting paid for that gig?"

Häbi olgu

Septembris, kui Meedia Maania tuli tagasi suvepuhkuselt, mõtlesin, et "Jess, nüüd pea värske otsas ja ideid täis, kindlasti hakkan blogi nüüd uputama uute ja põnevate postitustega."

Idee jõudis täpselt nii kaugele, et 12ndal septembril oli viimane postitus ja pärast seda - tühjus.

Põhjuseks võib olla, et alahindasin teisi toimetusi ja asju, mis võtavad suurema osa ajast ära ning ei jõudnudki lihtsalt nii kaugele, et midagi kirja panna.

Igastahes - nüüdsest üritan nädala jooksul ikka paar postitust üles riputada, kuna kui selline vaikus edasi läheb, võin samahästi kui blogi kinni panna.

Kuulmiseni :)