Esiteks, jagan ühe vana hea klassika teile - The Cure laul "Pictures Of You". Kes ei tea, The Cure on üks 20nda sajandi edukamaid Alternatiivse roki ansambleid ning see lugu on musternäidis sellest, missugust rahulikku, kuulatavat rokki poisid teevad. Lugu on aastast 1993.
Teiseks, annan teile väikese vihje, mis järgmises postituses juttu tuleb. Tegu on 2007. aasta filmiga, mis räägib Soome ühe edukaima rokkbändi Hurriganes ülestõusust.
Kuna 2011. suvi on minu jaoks olnud muusikaliselt väga põhjalik avastamiste aeg, siis mõtlesin ka siia jagada midagi, mida ma olen nende viimaste kuude sees üles korjanud ning mis siiamaani küljes on.
Näiteks avastasin enda jaoks väga palju funkmuusikat. Sellest kõige rohkem on kuulderaadiuses olnud Breakestra, Los Angelesest pärilt tont-teab-mitme-liikmeline ansambel. head groove'id, puhkpillid, vokaalid, kitarrikäigud, bassikäigud, trummikäigud jne. Ehtne ja truu 70ndate funkmuusika, millel on natuke 21. sajandi vürtsikust juurde paisatud.
Kui aega ja piisavalt palju infot leian, siis teen millalgi põhjalikuma postituse ka. Praeguseks, enjoy that funky sh*t.
Et oma muusikaliseid horisonte avardada, teen siis järgmise teema natuke dubstepi koha pealt.
Tutvustan teile, kaasmaalased, Ameerika produtsenti ja muidu vinget säga, Skrillexi.
Not pictured above - awesomeness
Kodanikunimega Sonny Moore (sünd. 15 jaanuar 1988) on siis Los Angelese dubstepi produtsent, kes on mõne lühikese aasta jooksul suutnud väga mõjuka kuulsuse endale luua. Skrillexi muusikat iseloomustab eelkõige elektrooniliste effektidega pealaest jalatallani kokku surutud lood, madalad bassisagedused (nagu dubstepile omane) ja kergesti meeldejäävad ja kuulatavad viisid. Kuid kuidas jõudis see 23. aastane DJ sinna, kus ta praegu on?
Sonny Moore kasvas üles Los Angeleses. 2004. aastal pakkus noormees ennast välja mängimaks ansamblis From First To Last kitarri mängima kuid kui sealsed bändimehed kuulsid ta laulmist, pandi ta hoopis seda tegema. Sel aastal lasi bänd välja albumi - Dear Diary, My Teenage Angst Has A Body Count. Plaat oli üpris edukas nagu ka sellele järgnev tuur. 2006. aastal lasti välja teine album - Heroine (Ross Robinsoni käe abil, kes on tuntud Korni, Slipknoti ja Limp Bizkiti plaatide produtseerijana). Plaat oli jällegi edukas kuid Moore otsustas, et pole vist siiski tema rida ning lahkus bändist, et hakata soolokarjääri tegema.
Praktiliselt kohe kui Moore ansamblist lahkus, ilmutas ta enda Myspace'i lehele laulude "Signal", "Equinox" ja "Glow Worm" demod - tema esimesed elektroonilise muusika ilmutised. Ilmnesid ka mõned kohalikud esinemised, kus Moore oli vahel üksi kuid mõnikord ka bändiga. 2008. aastal võttis Moore koos teiste esitajatega ette pisemat sorti tuuri, millega ta teenis päris suurt tunnustust, ilmudes ka mõnede ajakirjade kaantele.
2009. aasta aprillis võttis Moore endale Skrillexi aliase (see oli olnud ta AIM'i kasutajanimi pikemat aega, muidu oli meest internetis tund veel Twipz'i nime all). Juunikuus lasi värske nimega Skrillex välja esimese ametliku EP My Name Is Skrillex tasuta tõmbamiseks, millel oli päris suur edu. 2010. aasta jooksul tegi mees kaasa ansambli Bring Me To Horizon albumi There Is a Hell, Believe Me I've Seen It. There Is a Heaven, Let's Keep It a Secrettegemisel, tegeledes elektroonilise poolega ja vokaaliga. Sama aasta lõpus hüppas Skrillex rahvusvahelisele tuurile, käsikäes uue plaadi Scary Monsters and Nice Sprites väljalaskega (teadmiseks, sellel plaadil on olnud Youtube's massivne arv kuulamisi, mõnel lool on kergelt 20+ miljonit).
2011. aprillis tegi Skrillex Korniga koostööd looga "Get Up", mis on segu dubstepist ja nu metalist. Lugu oli saadaval (võib-olla praegugi) Skrillexi Facebooki lehel. Selle aasta sees on Skrillex teinud lugudele "Rock n' Roll (Will Take You to the Mountain)" ja "First of the Year (Equinox)" muusikavideod ja avalikustanud järgmise tuuri nime - Mothership Tour. Viimane teave Skrillexi tegemistest on olnud niipalju, et teda saab arvatavasti kuulda Knife Party (Pendulumist tuntud Rob Swire'i ja Garreth McGilleni projekt) esimese plaadi peal.
Vot, kõigest nii lühike ongi olnud siiamaani selle suhteliselt eduka dubstepi produtsendi karjäär. Kindlasti kuuleme temast tulevikus veel kuid niikaua kui pole veel ametlikke teadeandeid tulekul, võite alumisi videosid/linke alati uurida.
Ma arvan et kõige õigem viis kuidas uut hooaega alustada blogis, oleks see, et kirjutada näiteks päris hiljuti juhtunud sündmusest.
Näiteks ma käisin poes täna...
Söin ka.
Ahjah, ja kuulasin uut Chili Peppers'ide plaati tuhatviiskendkuus korda.
Või seitse.
Vanadel peerudel on siiski veel lööki nooremate naiste ning kõrvade seas ning selle ehtne tõestus on nende kümnes (rõhutagem seda sõna) stuudioalbum. Ohtrate stuudiojam'ide tulemused seisavad teie ees ning neil on SIISKI, veel lõõki.
Istume oma autodes, värskelt just plaadipoest tulnud ning rebime ära albumit ümbritseva kile. Väga lihtsa kontseptsiooniga albumikaas ei seleta nagu midagi lahti kuid samas on see väga arusaadav. Igastahes, plaat läheb mängijasse ning mis meid ees ootab - "Monarchy of Roses", esilugu. Segane kitarrikäik, Kiedise mõmisev vokaal ning igal pool laiali olevad trummipartiid ei oska mitte midagi meile öelda, mis tulema hakkab, kuid pärast mõningaid ridasid kõlab soolotrumm - järsku läheb kõik omavahel kokku ning Chili Peppers rokib jälle nagu oleks aasta 1984. Vahel jälle tahab kogu pilt laiali joosta kuid Chad Smith (a.k.a. elav rütmimasin) teeb kõik oma võimuses, et muusika kokku tagasi läheks. Lugu saab vaevalt läbi kui peale hüppab Flea bassikäikudega maitsestatud "Factory of Faith". Vahepeal teeb bänd väikese akustilise pausi "Brendan's Death Song" ajal kuid väga kaua ei hoita ennast vaos kui peale tuleb kergelt aafrikahõnguline "Ethiopia" mis on taaskord Flea poolt domineeritud.
Bänd on elanud oma pika-pika tegutsemisaja jooksul nii mõndagi üle - isiklikud probleemid narkootikumidega, bändikaaslase surm (Hillel Slovak oli bändi esimene kitarrist kes suri üledoosi 1988. aastal), mitme liikme lahkumine (teadmiseks inimestele, see album kus teeb kaasa uus kitarrist Josh Klinghoffer kes asendas John Frusciantet kui too läks 2009. aastal sõbralikult bändist lahku). Mingil põhjusel pole ühtegi seda armi albumi peal tunda. Bändi 10. stuudioalbum kõlab ikka ja jälle värskena.
Üks värskuse põhjuseid on arvatavasti uus kitarrist, kes on ühest küljest vägagi sarnane eelmisele, Guitar Hero tüüpi, X-faktorile Frusciantele kuid teisest küljest on tegemist hoopis erineva muusikuga, kes rohkem võtab viimast igasuguste tekstuursete, layer'datud kitarrikäikudega ning meloodiliste vahekohtadega klaveril - Frusciante tüüpi power chorde me jääme igatsema kuid Klinghofferi talent on albumi peal märgatav. Loomulikult pean veel lisama juurde, et Klinghofferi hääl on lugude taustal lausa kõrvulukustav - heas mõttes of course.
Ansambli uus album on alguses küll natuke võõrastav kuid lähemal kuulamisel saame aru, et tegemist on siiski selle sama bändiga, kes omal ajal aretas välja "Socks on Cox" riietusstiili. Ainult, et jah... mehed on vist suureks kasvanud.
