Advendi Maania

Soovin siis omalt poolt kõikidele lugejatele head 1. adventi! :) Loodkem ainult, et tuleks nüüd väike lumekiht ka maha, siis oleks äkki jõulutunne kiirem peale tulema. Mina võtan siinpool 1. adventi rahulikult The Fratellis 2008. aasta albumiga Here We Stand, teejoogiga ja köögiremondiga, nii et kõik on hästi.

Jõuluvana plaanib see aasta kingitusi niimoodi transportida

Arctic Monkeys - Don't Sit Down 'Cause I've Moved Your Chair

Soojad tervitused!
Nädalavahetus on täies hoos ning mis võiks olla parem viis vaba päeva nautimaks kui üks õige party tune kõlaritest mürtsumas.

Kahjuks pole Meedia Maania väga kõva peo hing

Igastahes, siin on uuem lugu briti indieroki esindaja Arctic Monkeys poolt:  Don't Sit Down 'Cause I've Moved Your Chair, sellel aastal ilmunud albumi Suck It And See pealt. Järgmise nädala jooksul peaks täispikk arvustus ilmuma ka, nii et Stay tuned! :)

Kasabian - The Velociraptor!

Kasabiani uus album tuli välja selle aasta septembris, niisiis on ta üpris värske toodang. Kuigi album pole kõige tugevam, on tal siiski nauditavaid kohti ja punkte, mis annavad plusspunkte juurde.

Albumi avalool Lets Roll Just Like We Used To on juures kerge gallopirütm ning vööramaine hõng mis meenutab natukene lugusid Empire albumi pealt. Sellele järgnev Days Are Forgotten on üks albumi juhtivatest singlitest. Trampivad trummirütmid ja võimas refrään teeb tasa natukene nõrgaks jäävale lüürikale. Goodbye Kiss on Kasabiani üks suuremaid katseid teha ehtne südamete sulatamis lugu, mis on küll hea katse kuid jätab siiski natuke soovida. La Free Vertel on väga tugev psühhideelia hõng juures (selles annab aimu esimesed read - Lucy in the sky, telling me I'm high), millele järgneb nimilugu The Velociraptor, milles on kokku pandud hoogsus, tabav lüürika ja hästi sisse intergreeritud puhkpill. Acid Turkis Bath (Shelter From The Storm) on kindlasti üks albumi kõrghetki. Orkestrisaade annab laulule hoopis teise atmosfääri ja kui need veel kokku lisada natuke lõunamaiste rütmide ja viisiga, on tulemus suurepärane. Eriti hästi on loos aru saada, mismoodi on kitarrist-taustavokaal ja sõnade kirjutaja Sergio Pizzorno oma vokaalse poolega vaeva näinud ning kui mitmekesine hääleulatus tal siiski on. I Hear Voices on kindlapeale albumi üks nõrgematest lugudest. Re-Wired on ehtne näide klassikalisest Kasabianist. Mõnusalt kuulatav lugu. Sellele järgnev Man of Simple Pleasures on jällegi väikese lõunakandi tunnetusega ning keelpillid annavad hea atmosfääri laulule. Switchblade Smiles on alguses natuke eemaletõukav ja võõrastav kuid hiljem läheb asi paremuse poole.  Neon Moon on rahulik lõpp albumile, ei mingeid lärmikaid püänte.

Kokkuvõtvalt - natukene lopendava algusega, karmi keskosaga ja rahuliku finaaliga on albumi flow veidi  künklik kuid võrreldes eelmise albumiga on Kasabian rohkem täisealisem ning seda annab tunda.

Kasabiani tüübid arutavad uue albumi ideid, väikese seenetripiga käsikäes

Days Are Forgotten

Tegemist on Kasabiani uuema toodanguga, Days Are Forgotten, albumilt Velociraptor!. Tavaliselt jätavad 86% MTV praegustest muusikavideotest täiesti külmaks, kuid pean tõdema, et too video oli päris hästi tehtud. Vähe veel video kvaliteedist, on laul ise ka väga hästi viimistletud ning see refrään lausa nõuab, et volüüm põhjas oleks.
Igastahes, on arvatavasti teada, mis albumi kohta järgmine arvustus saab olema, kuid kuni selleni, enjoy! :)

The Rocker

Rock'n'rolli on läbi monitor tunda

Filmi sisu tiirleb siis põhiliselt ümber "Fishi" nimelise tegelase (Rainn Wilson, tuntud seriaalist The Office). Fish on trummar heavy metal ansamblis "The Vesuvios" ning loodab rock'n'rolli maailmas nime teha, kuid unistused purunevad kui mees aetakse samal õhtul bändist minema kui pakutakse plaadilepingut. Siiski, 20 aastat hiljem avatakse talle aken, kui Fishi õepoeg, klahvpillimängija Matt (Josh Gad) pakub talle võimaluse teha üks "gig" tema keskkoolibändiga, kus tegutsevad peale tema veel no-bullsh*t-tüüpi bassitüdruk Amelia (Emma Stone) ning   kurva perekonnaminevikuga kitarrist ja laulja Curtis (Teddy Keiger - NB. Film oli Keigeri esimene näitlejatöö, muidu on ta päriselus ka muusik). Kolmele noorele ja ühele vanale rokipeerule antakse elu võimalus endast märk maha jätta ning nagu teada, showbusiness ja rock'n'roll elustiil on suur sekelduste rida, mida on filmis kenasti tunda.

Aitab jutust, arvustuse enda juurde.

Noh,

Kõigepealt.

Film annab näiteks hea ettekujutuse muusikamaailmast, küll aga seda väga pealiskauliselt.

Christina Applegate'i roll oli ka väga edukalt esile toodud...

Filmi plakat on ka lahe...

Vahepeal paar pilti ka lisama, et artikli pikkust suurendada...

Niipalju siis positiivsetest punktidest, moving on.

Rainn Wilson ei sobinud filmi jaoks absoluutselt ja nii palju kui mul on kommenteerimisõigust, võiks ta jääda The Office'i meeskonda. No offence. Nagu tõsiselt, võtame näite. School Of Rock'ist tuntud Jack Black oli oma rolli jaoks sobiv, kuna ta suudab ideaalselt näidata, mis on rock'n'rolli hing ja vaim (pluss ta õhukitarri jäljendamised on viispluss). Wilsonil pole ei ühtegi sisemist rokkstaari ega ühtegi hullu-energilise lapse powerit. Seetõttu, just seetõttu, kuulub ta rohkem kontorisse... no offence.

Mul pole midagi rohkem öelda.

"Okey, we get it. But we still getting paid for that gig?"

Häbi olgu

Septembris, kui Meedia Maania tuli tagasi suvepuhkuselt, mõtlesin, et "Jess, nüüd pea värske otsas ja ideid täis, kindlasti hakkan blogi nüüd uputama uute ja põnevate postitustega."

Idee jõudis täpselt nii kaugele, et 12ndal septembril oli viimane postitus ja pärast seda - tühjus.

Põhjuseks võib olla, et alahindasin teisi toimetusi ja asju, mis võtavad suurema osa ajast ära ning ei jõudnudki lihtsalt nii kaugele, et midagi kirja panna.

Igastahes - nüüdsest üritan nädala jooksul ikka paar postitust üles riputada, kuna kui selline vaikus edasi läheb, võin samahästi kui blogi kinni panna.

Kuulmiseni :)

Pictures Of You ja Ganes !

Heipsti.

Esiteks, jagan ühe vana hea klassika teile - The Cure laul "Pictures Of You". Kes ei tea, The Cure on üks 20nda sajandi edukamaid Alternatiivse roki ansambleid ning see lugu on musternäidis sellest, missugust rahulikku, kuulatavat rokki poisid teevad. Lugu on aastast 1993.

Teiseks, annan teile väikese vihje, mis järgmises postituses juttu tuleb. Tegu on 2007. aasta filmiga, mis räägib Soome ühe edukaima rokkbändi Hurriganes ülestõusust.

Breakestra - Come On Over Feat. Afrodyete

Kuna 2011. suvi on minu jaoks olnud muusikaliselt väga põhjalik avastamiste aeg, siis mõtlesin ka siia jagada midagi, mida ma olen nende viimaste kuude sees üles korjanud ning mis siiamaani küljes on.

Näiteks avastasin enda jaoks väga palju funkmuusikat. Sellest kõige rohkem on kuulderaadiuses olnud Breakestra, Los Angelesest pärilt tont-teab-mitme-liikmeline ansambel. head groove'id, puhkpillid, vokaalid, kitarrikäigud, bassikäigud, trummikäigud jne. Ehtne ja truu 70ndate funkmuusika, millel on natuke 21. sajandi vürtsikust juurde paisatud.

Kui aega ja piisavalt palju infot leian, siis teen millalgi põhjalikuma postituse ka. Praeguseks, enjoy that funky sh*t.

Skrillex

Et oma muusikaliseid horisonte avardada, teen siis järgmise teema natuke dubstepi koha pealt.

Tutvustan teile, kaasmaalased, Ameerika produtsenti ja muidu vinget säga, Skrillexi.

Not pictured above - awesomeness

Kodanikunimega Sonny Moore (sünd. 15 jaanuar 1988) on siis Los Angelese dubstepi produtsent, kes on mõne lühikese aasta jooksul suutnud väga mõjuka kuulsuse endale luua. Skrillexi muusikat iseloomustab eelkõige elektrooniliste effektidega pealaest jalatallani kokku surutud lood, madalad bassisagedused (nagu dubstepile omane) ja kergesti meeldejäävad ja kuulatavad viisid. Kuid kuidas jõudis see 23. aastane DJ sinna, kus ta praegu on?

Sonny Moore kasvas üles Los Angeleses. 2004. aastal pakkus noormees ennast välja mängimaks ansamblis From First To Last kitarri mängima kuid kui sealsed bändimehed kuulsid ta laulmist, pandi ta hoopis seda tegema. Sel aastal lasi bänd välja albumi - Dear Diary, My Teenage Angst Has A Body Count. Plaat oli üpris edukas nagu ka sellele järgnev tuur. 2006. aastal lasti välja teine album - Heroine (Ross Robinsoni  käe abil, kes on tuntud Korni, Slipknoti ja Limp Bizkiti plaatide produtseerijana). Plaat oli jällegi edukas kuid Moore otsustas, et pole vist siiski tema rida ning lahkus bändist, et hakata soolokarjääri tegema.

Praktiliselt kohe kui Moore ansamblist lahkus, ilmutas ta enda Myspace'i lehele laulude "Signal", "Equinox" ja "Glow Worm" demod - tema esimesed elektroonilise muusika ilmutised. Ilmnesid ka mõned kohalikud esinemised, kus Moore oli vahel üksi kuid mõnikord ka bändiga. 2008. aastal võttis Moore koos teiste esitajatega ette pisemat sorti tuuri, millega ta teenis päris suurt tunnustust, ilmudes ka mõnede ajakirjade kaantele.

2009. aasta aprillis võttis Moore endale Skrillexi aliase (see oli olnud ta AIM'i kasutajanimi pikemat aega, muidu oli meest internetis tund veel Twipz'i nime all). Juunikuus lasi värske nimega Skrillex välja esimese ametliku EP My Name Is Skrillex tasuta tõmbamiseks, millel oli päris suur edu. 2010. aasta jooksul tegi mees kaasa ansambli Bring Me To Horizon albumi There Is a Hell, Believe Me I've Seen It. There Is a Heaven, Let's Keep It a Secret tegemisel, tegeledes elektroonilise poolega ja vokaaliga. Sama aasta lõpus hüppas Skrillex rahvusvahelisele tuurile, käsikäes uue plaadi Scary Monsters and Nice Sprites väljalaskega (teadmiseks, sellel plaadil on olnud Youtube's massivne arv kuulamisi, mõnel lool on kergelt 20+ miljonit).

2011. aprillis tegi Skrillex Korniga koostööd looga "Get Up", mis on segu dubstepist ja nu metalist. Lugu oli saadaval (võib-olla praegugi) Skrillexi Facebooki lehel. Selle aasta sees on Skrillex teinud lugudele "Rock n' Roll (Will Take You to the Mountain)" ja "First of the Year (Equinox)" muusikavideod ja avalikustanud järgmise tuuri nime - Mothership Tour. Viimane teave Skrillexi tegemistest on olnud niipalju, et teda saab arvatavasti kuulda Knife Party (Pendulumist tuntud Rob Swire'i ja Garreth McGilleni projekt) esimese plaadi peal.

Vot, kõigest nii lühike ongi olnud siiamaani selle suhteliselt eduka dubstepi produtsendi karjäär. Kindlasti kuuleme temast tulevikus veel kuid niikaua kui pole veel ametlikke teadeandeid tulekul, võite alumisi videosid/linke alati uurida.

 Skrillex@Twitter

Ametlik koduleht 

Pictured above - awesomeness

Red Hot Chili Peppers - I'm With You

Ma arvan et kõige õigem viis kuidas uut hooaega alustada blogis, oleks see, et kirjutada näiteks päris hiljuti juhtunud sündmusest.

Näiteks ma käisin poes täna...

Söin ka.

Ahjah, ja kuulasin uut Chili Peppers'ide plaati tuhatviiskendkuus korda.

Või seitse.

Vanadel peerudel on siiski veel lööki nooremate naiste ning kõrvade seas ning selle ehtne tõestus on nende kümnes (rõhutagem seda sõna) stuudioalbum. Ohtrate stuudiojam'ide tulemused seisavad teie ees ning neil on SIISKI, veel lõõki.

Istume oma autodes, värskelt just plaadipoest tulnud ning rebime ära albumit ümbritseva kile. Väga lihtsa kontseptsiooniga albumikaas ei seleta nagu midagi lahti kuid samas on see väga arusaadav. Igastahes, plaat läheb mängijasse ning mis meid ees ootab - "Monarchy of Roses", esilugu. Segane kitarrikäik, Kiedise mõmisev vokaal ning igal pool laiali olevad trummipartiid ei oska mitte midagi meile öelda, mis tulema hakkab, kuid pärast mõningaid ridasid kõlab soolotrumm - järsku läheb kõik omavahel kokku ning Chili Peppers rokib jälle nagu oleks aasta 1984. Vahel jälle tahab kogu pilt laiali joosta kuid Chad Smith (a.k.a. elav rütmimasin) teeb kõik oma võimuses, et muusika kokku tagasi läheks. Lugu saab vaevalt läbi kui peale hüppab Flea bassikäikudega maitsestatud "Factory of Faith". Vahepeal teeb bänd väikese akustilise pausi "Brendan's Death Song" ajal kuid väga kaua ei hoita ennast vaos kui peale tuleb kergelt aafrikahõnguline "Ethiopia" mis on taaskord Flea poolt domineeritud.

Bänd on elanud oma pika-pika tegutsemisaja jooksul nii mõndagi üle - isiklikud probleemid narkootikumidega, bändikaaslase surm (Hillel Slovak oli bändi esimene kitarrist kes suri üledoosi 1988. aastal), mitme liikme lahkumine (teadmiseks inimestele, see album kus teeb kaasa uus kitarrist Josh Klinghoffer kes asendas John Frusciantet kui too läks 2009. aastal sõbralikult bändist lahku). Mingil põhjusel pole ühtegi seda armi albumi peal tunda. Bändi 10. stuudioalbum kõlab ikka ja jälle värskena.

Üks värskuse põhjuseid on arvatavasti uus kitarrist, kes on ühest küljest vägagi sarnane eelmisele, Guitar Hero tüüpi, X-faktorile Frusciantele kuid teisest küljest on tegemist hoopis erineva muusikuga, kes rohkem võtab viimast igasuguste tekstuursete, layer'datud kitarrikäikudega ning meloodiliste vahekohtadega klaveril - Frusciante tüüpi power chorde me jääme igatsema kuid Klinghofferi talent on albumi peal märgatav. Loomulikult pean veel lisama juurde, et Klinghofferi hääl on lugude taustal lausa kõrvulukustav - heas mõttes of course.

Ansambli uus album on alguses küll natuke võõrastav kuid lähemal kuulamisel saame aru, et tegemist on siiski selle sama bändiga, kes omal ajal aretas välja "Socks on Cox" riietusstiili. Ainult, et jah... mehed on vist suureks kasvanud.

Jah, see sama bänd

Saame kokku kooli kõrval (ehk Meedia Maania on tagasi)

Head varsti algavat 1. septembrit teile, sõprad-tuttavad ja muidu muhedad kaasmaalased!
Nüüd kus suvi on praktiliselt selja taga ja kooliaeg on jälle käes, siis on ka Meedia Maania pühkinud enda klaviatuurilt tolmu ära ja hakkab uuesti artikleid kirjutama (fenomenaalse kiirusega, i might add).
Plaan jääb samaks nagu ennegi - mõned plaadiarvustused (neid on päris palju tulekul kuna suve jooksul sadas päris palju plaate lettidele, millest rääkida), mõned filmid, mõned huvitavad bändid ja lihtsalt mõni tore jutt vahelduseks (kas siis suve kohta vms). Igastahes, peatse kuulmiseni ning ärge siis neid koolipinke väga ära kulutage ;)

Traditsioonilised pildid artikli lõpus on ka tagasi! Horraay!

Meedia Maania läheb suvevaheajale

Kuna suvi on täiega käes siis pean tödema, et mul ei jätku enam seda aega, et kirjutada siinmail midagi (mida oligi oodata, kuna mida kuu edasi, seda vähem postitusi tuli). Töö ja lõbu võtab suhteliselt kogu aja ära. Niisiis jätan siis üldse blogi praegu rippuma ja ootama sügist, et saan jälle pimedatel õhtutel istuda rahulikult ja kirjutada sääskede juuresolekuta. Kui (mingi ime kombel) peaks olema mõni inimene, kes loeb blogi rohkem kui nädalas korra, siis sorry dudes, aga nii on parem praegu.

Tervitan kõiki kaasmaalasi ja soovin head suve ning sügisel jälle!

Lõpetuseks Foo Fighters'i uus singel "Walk" nende uuelt albumilt "Wasting Light". Küll on see lugu saanud repeat'i tunda viimastel päevadel (nagu ka kogu plaat). Tsau!

PS: Võin juba etteruttavalt öelda, et see aasta ma arvatavasti Rabarockile ei jõua, jällegi.
Ju võin ülejäänud aasta pead vastu seina peksta sellepärast, aga juhtub.

Illustreeriv

Villu TOP 10 parimad rockkontserdi live DVD'd

Kuna ma pole veel mingeid edetabeleid ega värke teinud, siis mõtlesin ka sellel puhul käppa proovida.

Mina, kui väga suur kontserdivideote vaataja, otsustasin teha esimese edetabeli parimate DVD'de põhjal, mis ma olen ära vaadanud (ja ma olen üpris palju kuulnud/näinud). Tuletagem meelde, et tegemist on isikliku arvamusega ning ma ei hakka kellegiga kana kitkuma. Kui kellegil on mõnede bändide/videote teemal teine arvamus, siis on tore.

Igastahes.

Alustagem kümnendast kohast.
10. Nirvana Unplugged @ New York

Esimest korda vaatasin seda videot umbes aastal 2008. Tuleb tõdeda, et esialgselt eriti mulle see silma ega kõrva ei hakanud ning pigem olin pettunud veidikene, kuna lootsin Nirvanast enamat (mitu aastat siiski pidanud seda bändi enda all-time favourite'iks). Kuid kui ma mõni aeg hiljem olin otsustanud uuesti vaadata, hakkas see siiski mulle meeldima. Pikemal uurimisel avastasin (või pigem imestasin), et enne selle kontserdi esitamist oli Kurt Cobain kannatanud narkootikumide järelmõju ning närvilisuse all (ning lausa keeldus mängimast mõni tund enne algust kuid mõtles siiski ümber). Tubli töö, Kurt, kuna nii emotsiooniderikast laulu nagu kontserdi lõpus sai esitatud ("Where Did You Sleep Last Night") pole ma pikka aega näinud.

9. Metallica - Cunning Stunts

Ei ole ma nii pöörast breakdowni kontserdil veel näinud, nagu seal videos sai näha "Enter Sandman" ajal.

Midagi muud pole öelda.

8. The Who Live At Leeds
The Who esimene live-album, mis sai 2005. aastal Rolling Stone'i ajakirja "TOP 500 parimat rokkalbumit" kategoorias 170. koha.
A-must-have igale rokkfännile.

7. Led Zeppelin - The Song Remains The Same
1973. aastal välja lastud DVD. Kokku esines bänd kolmel kontserdil Madison Square Garden'is, millest pandi kokku üks suur video parimatest paladest. Väga huvitav fakt selle esinemise kohta on veel see, et viimase õhtu kontserdi ajal varastati esivärava kassast 203 000 dollarit piletiraha, mis on kuni tänase päevani üles leidmata.

6. Pendulum - Live At Brixton Academy
Pendulumist on mu blogis juttu olnud küll ja veel ning ma usun, et see isegi väärib kohta minu edetabelis, kuna sellise energiaga kontserti annab otsida. Ükskõik kas oled DnB inimene, rokivend või lihtsalt muusikasõber - See DVD ei jäta kedagi külmaks.


















5. Foo Fighters - Live At Wembley Stadium
 87 000 inimest Wembley staadionil tervitamas maailma üht suuremat rokk-bändi, Foo Fighters. Poisid on läinud järgmisesse liigasse, kuna neil on nüüd live'de jaoks omaette trianglimängija, tegelikult ka.
Aga tõsiselt rääkide, tegemist on üpris emotsionaalse, kohati naljaka ja hämmastavalt visuaalse kontserdiga. Super. Bluray siiski :)









4. Slipknot - Disasterpieces
Fucking awesome, i should say. Brutaalsed Alternatiiv metali gurud on tagasi ning nad enne ei lahku, kui pole inimeste kingi jalast ära rokkinud.
Ja Disasterpieces DVD teeb seda küll ja veel.
Hämmastav, mida kõigest 8 liikmelise bändiga teha annab...

3.  U2 Go Home - Live At Slane Castle
Ma pidin otsustama, kas see kontsert kandideerib esikolmikusse võib mitte.
Otsustasin, et jah, kandideerib küll.
Lihtsalt üliemotsionaalne kontsert, mida tasub kindlasti vaadata (kõrvalfaktina võin välja tuua, et paar päeva enne seda kontserti suri Bono isa vähi tõttu - kuidas see juhtum ja see kontsert kokku lähevad, võite ise välja möelda. Või veel parem, vaadata ise läbi see ja teha omad järeldused).

2. Red Hot Chili Peppers - Live At Slane Castle
Tundub, et Slane Castle'is tehtud kontserdivideod on päris in. Vähemalt minu jaoks. Visuaalid on lihtsalt mindblowing (eriti hilisemate lugude juures, kui on väljas pime) ning kogu video on väga innustav kuna see näitab väga hästi, et saab ka kõigest nelja liikmelise funk-rock bändiga hämmastav kontsert maha pidada. Tundub nagu, et võiks selle lugeda, kui aegade parimaks kontserdiks, mis DVD peale jäädvustatud, aga siiski on üks koht veel...

1. 1969 Woodstock
 If anyone has objections, please dial 1-800-kiss-my-ass.
Üks väheseid kontserdivideosid (kui mitte ainuke), millel on nii suur kultuurne ja sümboolne tähendus. Tõeline näide sellest, et saab ka ilma vägivalla ja kuritegevuseta pidada maha tõeline kontsert (ja kui ma ütlen Tõeline kontsert, siis ma mõtlen ka seda). Miljon inimest ühel festivalil, kõik nautimas kolm päeva rahuliku muusikat ja muda sees püherdamist (?) ning loomulikult, narkootikume. Aga hell, sel ajal oli kõik cool, nii et võime andestada.
Küll aga kui hakata rääkima 30 aastat hiljem toimunud 1999 woodstockist, mis lõppes massirahutustega, mitme vägistamisjuhtumiga ja tulekahjuga festivalialal, siis ei julge eriti rohkem tuleviku poole vaadatagi...

Rabaspecial - Public Image Ltd.

Alustuseks - vabandan, kuna ma pole nüüd mingi 2 nädalat ühtegi postitust teinud ja lehekülg on veidi unarusse jäänud. Eks härral on parajalt kiire elutempo ja pole jõudnud väga tegutseda aga üritan ennast parandada :D

Nüüd, teiseks. Rabarock. Just. See sama.

Täna hommikul, kui silmad lahti tegin ning kui internetimaailma sukeldusin, avastasin midagi väga hullu, mis tõsiselt jättis mõtlema... elu24's oli video naistekaklusest.

Ok, täna elu24 täna ei puuduta ning lähme Rabarocki juurde tagasi. Ilma pikema jututa, järgmine festivali esineja on avalikustatud ning see on päris huge. Nimelt külastab Eestimaad taas Public Image Ltd koos oma alati karismaatilise frontmani, Johnny Rotteniga (Sex Pistols). Järgnev tekst on kopeeritud Rada7 foorumist kuna need onud seal on targemad kui ma.

Esimese Rock Summeri peaesineja PiL saabub 23 aastase vaheaja järel Eestisse ja esineb 18. juunil Järvakandis Rabarockil.

Sex Pistolsi liidrina end rockiklassikasse kirjutanud John Lydon (Johnny Rotten) moodustas 1978. a. uue ja samaolulise bändi muusikaajaloos - Public Image Ltd. Nende eksperimenataalne sound ja lava-show olid tol ajal segu rockist, tantsumuusikast, folgist, balletist, popist ja dubist. PiL’i on peetud üheks mitmekülgsemaks ja kirjumaks koosluseks post-pungi ajajärgul.

Koit Raudsepp (R2 saatejuht): „Kinokunsti legend Stanley Kubrick tegi filmis „2001 kosmoseodüsseia“ filmiajaloo suurima ajahüppe – 4 miljonit aastat. Mäletate, ahvinimene viskas õhku kondi, millest sai kosmoselaev. Johnny Rotteni muundumine John Lydoniks ja Sex Pistolsi rusikaga näkku punk-rocki morfimine PILi eksperimentaalseks popmusaks oli samaväärne ja sama loogiline aja- ja ruumihüpe. Ainult, et Rotten/Lydon võttis Pistolsi näritud kondi kaasa ja annab teistele pureda tänaseni. Nutikas, irooniline, halastamatu ja kuulajat pidevalt testiv pop.“

PiL esines 1988. a. Tallinnas tolleaegse Nõukogude Liidu suurimal rahvusvahelisel
festivalil Rock Summer, mida külastas 120 000 inimest.
PiL’i taastulekut kommenteerib värske kultuuriminister ja endise Rock Summeri korraldaja Rein Lang: „Tõepoolest vahva uudis! Loodetavasti on Lydon sama heas vormis kui 1988. Tookord oli nende motoks „maximum speed of life“´. Saab olema huvitav vaadata, kuidas see on meestele mõjunud.“
Ivo Linna (Rock Summeri konferansjee): „Minu jaoks oli Public Image Ltd esinemine täiesti uuelaadne kogemus. Ma ei olnud tõelist pungi järellainetust ja sellist bändi oma elus varem näinud ning Johnny Rotteniga kohtumine võttis mu hingetuks. See, kuidas nad esinesid, jättis minu jaoks tol hetkel tunde, et nad on teiselt planeedilt ja teisest maailmast, mis meiega paralleelselt ei eksiteeri. Sellest maailmast, mida me tol korral üldse ei tundnud. Ootan põnevusega, mis juhtub sel korral.”
2009.a. taasühinenud PiL’i kontserdid pälvisid publiku ja kriitika palava vastuvõtu ning tunnistati mitme Briti väljaande poolt aasta parimaks live-esinemiseks. Nende kava sisaldab läbilõiget kogu karjäärist, sealhulgas klassikalisi hitte “Public Image”, “This Is Not A Love Song”, “Rise”, “Disappointed”. PiL esineb koosseisus John Lydon (vokaal), Lu Edmonds (kitarr), Bruce Smith (trummid) ja Scott Firth (bass).

Muhu Raadio järelkuulamine

 Kaua-kaua aega tagasi (peaaegu et kuu) käis Meedia Maania Muhu Raadios külas ning sai jutustatud maast ja ilmast.

Nüüdseks on ka olemas järelkuulamine. Kellel isu või tahtmist on, saab siit tõmmata :)

Link

...ma ikka pean mingit lollust veel lõppu lisama...

Rabaspecial - Esimesed kodumaised artistid avalikustatud!

Niisiis.
Järgmine pomm-uudis tulnud.
Esimesed Rabarocki kodumaised esinejad on avalikustatud ning mina olen siin selleks, et häid uudiseid kuulutada.
Järgnevad kirjeldused on elu24 artiklist võetud kuna mul endal praegu loomesoont pole ja ei hakka mingit junk'i kokku keerama :)

Rock-Hotel

Eesti rock’n’rolli saurused saabuvad esmakordselt Rabarockile ja teevad ajalugu – eksklusiivselt tuleb täispikkuses ettekandele nende 1983. a. ilmunud esikalbum «Rock-Hotel», mis sisaldab ainult hitte, sh «Aita mööda saata öö», «Kuidas läks sul see mäng», «Kikilips», «Kroolin nagu jaksan», «Videvik» jpt

Winny Puhh

Põlva kütubänd esines vähetuntud underground-artistina esimese Rabarocki ööklubis aastal 2006, tänaseks on bänd tõusnud kodumaiste festivalide peaesinejaks ja tuhandete lemmikuks. Rabarocki peegelpõrand ootab tantsijaid.

Metsatöll

On majas.

J.M.K.E.

Eesti pungiveteranide viimasest visiidist Rabarockile on möödas juba viis aastat, värskelt on seljataga Rock Café täismajale antud 25. aasta juubelikontsert ja ilmunud kaveritekogumik «Jasonit ei huvita». Villu lubab Järvakandis best-of kava.

Abraham

Aastal 2011 kolib hip-hop Rabarocki ööklubist festivalilavadele ja seda hetke kõige kuumema hiphoppari juhtimisel. MC Battle’i kroonitud kuninga esikalbum «Piffe, plekki ja presidendiks» tõstis Abrahami Eesti Muusikaauhindade nominendiks, tõi talle samapalju vaenlasi kui sõpru ja sulges nii mõnedki uksed. Mitte Rabarocki omad.

Nevesis

Värsked Rock Liiga laureaadid Paidest. Samahästi võiks nad olla Kaliforniast. Ühesõnaga, välismaa. Kes neid korra laval näinud, tahab veel. Sõltuvust tekitav.

Goresoerd

Mullune Goresoerdi album «Tüdruk ja Surm» lennutas bändi raadiotesse ja sealt massidesse. Juba on nad kinnitatud Soome metalfestivalile Tuska Open Air. Ei saa meie kehvemad olla.

The Boat That Rocked (2008)

Pole midagi lahedamat ühest toredast piraadifilmist (Või siiski, äkki on?!) kuid The Boat That Rocked (algse nimetusega Pirate Radio) toob vaatajale ette filmi, mis on kõige muuga seotud peale piraatide. Richard Curtis on tabanud ära väga palju faktoreid, mis selle filmi eriliseks teeb aga samas jälle midagi jääb nagu puudu...

Filmi tegevus toimub siis 1966. aastal Inglismaal, Raadio Rocki pardal (tegemist on laevaga). Raadio Rock on piraadiraadio, mis laseb poppmuusikat 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas, samal ajal kui Inglismaa tavaraadiod lasevad umbes 45 minutit. 17-aastane Carl (Tom Sturridge) visatakse koolist välja ning saadetakse enda ristiisa Quentini (Bill Nighy) juurde elu õppima, kes on kogu laeva juht. Koos Quentiniga on pardal veel raadio meeskonna ülemus Krahv (Phillip Seymour Offman), naistelemmik "Doctor" Dave (Nick Frost) jpt. Kogu raadiotöö pole just kõige suurem meelakkumine, sest kohalikud valitseja-onud, eesotsas minister Sir Alistair Dormandyga (Kenneth Branagh) ja Twattiga (Jack Davenport) on endal raudseks eesmärgiks võtnud piraadioraadio rajalt mahavõtmise kuid kõik plaanid, mida nad üritavad selle saavutamiseks läbi lüüa, on kohati päris halenaljakad.

Üks kõige paremini saavutatud faktor, mis filmi teeb nauditavaks, on kogu soundtrack. Väga hästi on välja toodud tol ajal võimutsevad hitid (ajad, mil poppmuusika hakkas kiirkasvuga oma ilmet võtma?) Jama lugu on küll see, et selle arvelt on läinud kogu "rokkiva" laeva reputatsioon, sest tegemist ongi pigem popmuusikaga kui rockiga.

Kuna film on päris hästi toime tulnud enda naljaka ja goofy sisuga, on mõned vead siiski päris märkimisväärsed. Esiteks: Film on liiga pikk. Viimased 45 minutit oleks võinud täiesti vabalt jätta kõrvale ja oleks sama valmis teinud, kuid siiski on kogu tipuks filmi finaalis väga totter "Titanicut" parodeeriv stseen, millel just kõige suuremat pinget nagu polegi. Teiseks: Curtis on kokku pannud vägagi soliidse casting'u kuid ta ei kasuta neid targasti, sest näiteks Phillip Seymouri Hoffmani roll on päris mööda pandud (päris harv nähus tema puhul).

Kokkuvõttes, The Boat That Rocked pakub vaatajale kena kokteili patriootilisusest ja Briti popmuusikast, mis on nagu alternatiiv müüt sellest, et mis tunne on olla inglane. Curtis näitab ära, mis tunne oli võidelda karmima seaduse onudega Inglismaal, et inimesed saaksid pidu panna. Kahju ainult, et need kangelased, kes asjaga tegelevad, pole just kõige paremini serveeritud.

Internet Movie Database

Wikipedia

Viimase kolme postituse võlud

Kuna viimased päevad (või suisa nädala) olen blogi suhteliselt unarusse jätnud, otsustasin veidike elustamist proovida ning kopeerisin enda vanast blogiprojektist, millest midagi suhteliselt välja ei tulnud, kolm artiklit. Nende info on küll veidike aegunud aga see selleks.

PS: Jah, see Korni plaadi arvustus on täitsa mu enda kirjutatud

Hater'itele näitame niimoodi :)

Muusikanurk: Korn III - Remember Who You Are

Olles olnud pikka aega Korni fänn, ei oodanud ma eriti suurt, kui kuulsin, et uus album on peagi välja tulemas. Kuna eelmine album "Untitled” oli pehmelt öeldes täielik pettumus ning üle-eelmine "See You On The Other Side” oli nagu väga kuristiku äärel, arvasin, et uus album tuleb kas samasugune või hullem isegi. Kuid kui plaat välja tuli ning jõudsin kuulamiseni, võtsin ma oma sõnad tagasi selle plaadi eelarvamuste kohta. Tänu taevale, on Korn oma keskeakriisist välja saanud.

Pärast seda, kui Brian "Head” Welch lahkus kornist nng David Silveria oli minemas, hakkas Korni allakäik pihta. Album „See You On The Other Side” oli esimene album ilma Headita ning viimane Silveriaga, ning muutus oli märgatav. Kui tuli välja "Untitled” mis oli kokku pandud erinevate trummarite käe all, oli tulemus väga poolik ning nagu haavatud rohkem. Kuid pärast 3 aastast taastumist on Korn tagasi, koos uue trummari, Ray Luzieriga, kes aitas neid ka "Untitled" aegadel tuuride koha peal.

Plaadi esialgsel kuulamisel saab juba päris suure löögi (heas mõttes loomulikult). Väga heavy ning Korn'liku kitarr-ning bassikäiguga "Oildale (leave me alone)” (nimi pandud nende lapsepõlve elukoha lähedal asuva linnakese järgi) lööb kuulaja sõnaotseses mõttes tooli külge kinni nagu tegid seda "Falling Away From Me” või "Here to Stay” varasematest albumitest. Kogu lugu on väga toore soundiga, kuidas samas on tunda, et on asjaga tegeletud. Väga tabava viisi ja lüürikaga "Pop A Pill” ning "Fear Is A Place To Live” hoiavad tempot ning pinget üleval ning sellele järgi tulles "Move On” meenutab aastataguseid lugusid plaadilt "Life Is Peachy”. "Lead The Parade” on pehmelt öeldes lausa hirmutav – koos oma julma salmiga ja refrääniga. Järgnev "Let The Guilt Go” on kindlasti plaadi üks kõige paremaid laule, mida kannatab repeat’i peal küll lasta päris tükk aega ning mille kohta on teised arvustused öelnud ka, et tegemist on looga mida annab võrrelda Slipnkoti singli "Duality“ või Drowning Pool "Bodies“. "The Past" aeglustab teemat piisavalt, et tappa. "Never Around" laseb valla selle brutaalsuse, millega saab Korn alatasa hakkama, sama on ka "Are You Ready To Live?“ , mis on on üks süngemaid Korni lugusid kuid samas väga ilus. Albumi lõpplugu "Holding All These Lies“ on hea punkt oma unustamatu finaaliga.

Kogu album on selles suhtes väga eriline, kuna see on nendele möeldud, kellele bändi muusika on alati midagi tähendanud ning mis on aidanud neid... mitte unustada, kes nad on, sealt ka albumi pealkiri „Remember Who You Are“.

5/5 siitpoolt.

Muusikanurk: 50 kõige revolutsioonilisemat artisti

Gibson.com avalikustas oma top 50 kõige
revolutsioonilistemate artistide teemal. Palun väga:

01. Bob Dylan
02. The Beatles
03. Jimi Hendrix
04. Elvis Presley
05. Les Paul
06. Miles Davis
07. Chuck Berry
08. John Coltrane
09. George Gershwin
10. Muddy Waters
11. Frank Zappa
12. Hank Williams
13. David Bowie
14. Brian Wilson
15. John Lennon
16. Frank Sinatra
17. Bill Monroe
18. Robert Johnson
19. John Cage
20. Buddy Holly
21. Bob Marley
22. Ray Charles
23. James Brown
24. Nirvana
25. Sex Pistols
26. Madonna
27. The Velvet Underground
28. Little Richard
29. Prince
30. Django Reinhardt
31. Cole Porter
32. Charlie Christian
33. Michael Jackson
34. Eddie Van Halen
35. Led Zeppelin
36. Radiohead
37. Brian Eno
38. The Carter Family
39. Run-DMC
40. Jimmy Page
41. Grandmaster Flash and the Furious Five
42. Eric Clapton
43. Johnny Cash
44. Charlie Patton
45. Louis Armstrong
46. Metallica
47. Stevie Wonder
48. Charlie Parker
49. Sam Cooke
50. The Stooges

Muusikanurk: Red Hot Chili Peppers on uue albumiga poolel teel

Red Hot Chili Peppers'i trummar Chad Smith avalikustas hiljuti MusicRadar.com antud intervjuus, et nad on uue albumi tegemisega poolel teel.

Seni teadmata nimega plaat on järg albumile "Stadium Arcadium", mis jõudis lettidele 2006. aastal. Uue albumi produtsent on järjekordselt Rick Rubin, kes on Chili Peppers'itega töödanud Blood Sex Sugar Magik albumist saadik.

"Me tahaks albumi valmis saada märtsiks," ta ütles. "Loodame, et suveks on plaaat jõudnud lettidele."

Bändi kümnes album saab olema esimene, kus teeb kaasa uus kitarrist Josh Klinghoffer, kes asendab John Frusciante't, kes lahkus grupist 2009. aasta alguses.

Chili Peppersitel on selle aasta suveks/sügiseks juba mõned kontserdid planeeritud, näiteks nagu Jaapanis Summer Sonic festival ning Rio de Janeiros toimuv Rock in Rio (kus nad tähistavad ühtlasi albumi Blood Sugar Sex Magik 20ndat aastapäeva).

Rabaspecial - Soome bändid vallutavad Rabarocki!

Järjekordselt on uued artistid Rabarocki festivalil kinnitatud. Seekord siis neli Soome bändi.

Teräsbetoni

Circle

Anal Thunder

Bad Ass Brass Band

Meedia Maania käis Muhu Raadios

Heipsti.

Eile kell 18:00 kuni 20:00 oli Meedia Maania godfatherit ehk ristiisa näha Muhu Raadios. Juttu oli seinast seina, kuid enamusjaolt sai räägitud bändidest ja  muudest tegemistest, kaasaarvatud selle blogi pidamisest. Päris tore kogemus oli ja teeks teinekordki.

Järelkuulamine peaks olema varsti üleval, eks postitan siis selle siia ka.

Blogipidajad jätke meelde: Naljakad kiisupildid on edukuse võti