Kasabian - The Velociraptor!

Kasabiani uus album tuli välja selle aasta septembris, niisiis on ta üpris värske toodang. Kuigi album pole kõige tugevam, on tal siiski nauditavaid kohti ja punkte, mis annavad plusspunkte juurde.

Albumi avalool Lets Roll Just Like We Used To on juures kerge gallopirütm ning vööramaine hõng mis meenutab natukene lugusid Empire albumi pealt. Sellele järgnev Days Are Forgotten on üks albumi juhtivatest singlitest. Trampivad trummirütmid ja võimas refrään teeb tasa natukene nõrgaks jäävale lüürikale. Goodbye Kiss on Kasabiani üks suuremaid katseid teha ehtne südamete sulatamis lugu, mis on küll hea katse kuid jätab siiski natuke soovida. La Free Vertel on väga tugev psühhideelia hõng juures (selles annab aimu esimesed read - Lucy in the sky, telling me I'm high), millele järgneb nimilugu The Velociraptor, milles on kokku pandud hoogsus, tabav lüürika ja hästi sisse intergreeritud puhkpill. Acid Turkis Bath (Shelter From The Storm) on kindlasti üks albumi kõrghetki. Orkestrisaade annab laulule hoopis teise atmosfääri ja kui need veel kokku lisada natuke lõunamaiste rütmide ja viisiga, on tulemus suurepärane. Eriti hästi on loos aru saada, mismoodi on kitarrist-taustavokaal ja sõnade kirjutaja Sergio Pizzorno oma vokaalse poolega vaeva näinud ning kui mitmekesine hääleulatus tal siiski on. I Hear Voices on kindlapeale albumi üks nõrgematest lugudest. Re-Wired on ehtne näide klassikalisest Kasabianist. Mõnusalt kuulatav lugu. Sellele järgnev Man of Simple Pleasures on jällegi väikese lõunakandi tunnetusega ning keelpillid annavad hea atmosfääri laulule. Switchblade Smiles on alguses natuke eemaletõukav ja võõrastav kuid hiljem läheb asi paremuse poole.  Neon Moon on rahulik lõpp albumile, ei mingeid lärmikaid püänte.

Kokkuvõtvalt - natukene lopendava algusega, karmi keskosaga ja rahuliku finaaliga on albumi flow veidi  künklik kuid võrreldes eelmise albumiga on Kasabian rohkem täisealisem ning seda annab tunda.

Kasabiani tüübid arutavad uue albumi ideid, väikese seenetripiga käsikäes