Viimase kolme postituse võlud

Kuna viimased päevad (või suisa nädala) olen blogi suhteliselt unarusse jätnud, otsustasin veidike elustamist proovida ning kopeerisin enda vanast blogiprojektist, millest midagi suhteliselt välja ei tulnud, kolm artiklit. Nende info on küll veidike aegunud aga see selleks.

PS: Jah, see Korni plaadi arvustus on täitsa mu enda kirjutatud

Hater'itele näitame niimoodi :)

Muusikanurk: Korn III - Remember Who You Are

Olles olnud pikka aega Korni fänn, ei oodanud ma eriti suurt, kui kuulsin, et uus album on peagi välja tulemas. Kuna eelmine album "Untitled” oli pehmelt öeldes täielik pettumus ning üle-eelmine "See You On The Other Side” oli nagu väga kuristiku äärel, arvasin, et uus album tuleb kas samasugune või hullem isegi. Kuid kui plaat välja tuli ning jõudsin kuulamiseni, võtsin ma oma sõnad tagasi selle plaadi eelarvamuste kohta. Tänu taevale, on Korn oma keskeakriisist välja saanud.

Pärast seda, kui Brian "Head” Welch lahkus kornist nng David Silveria oli minemas, hakkas Korni allakäik pihta. Album „See You On The Other Side” oli esimene album ilma Headita ning viimane Silveriaga, ning muutus oli märgatav. Kui tuli välja "Untitled” mis oli kokku pandud erinevate trummarite käe all, oli tulemus väga poolik ning nagu haavatud rohkem. Kuid pärast 3 aastast taastumist on Korn tagasi, koos uue trummari, Ray Luzieriga, kes aitas neid ka "Untitled" aegadel tuuride koha peal.

Plaadi esialgsel kuulamisel saab juba päris suure löögi (heas mõttes loomulikult). Väga heavy ning Korn'liku kitarr-ning bassikäiguga "Oildale (leave me alone)” (nimi pandud nende lapsepõlve elukoha lähedal asuva linnakese järgi) lööb kuulaja sõnaotseses mõttes tooli külge kinni nagu tegid seda "Falling Away From Me” või "Here to Stay” varasematest albumitest. Kogu lugu on väga toore soundiga, kuidas samas on tunda, et on asjaga tegeletud. Väga tabava viisi ja lüürikaga "Pop A Pill” ning "Fear Is A Place To Live” hoiavad tempot ning pinget üleval ning sellele järgi tulles "Move On” meenutab aastataguseid lugusid plaadilt "Life Is Peachy”. "Lead The Parade” on pehmelt öeldes lausa hirmutav – koos oma julma salmiga ja refrääniga. Järgnev "Let The Guilt Go” on kindlasti plaadi üks kõige paremaid laule, mida kannatab repeat’i peal küll lasta päris tükk aega ning mille kohta on teised arvustused öelnud ka, et tegemist on looga mida annab võrrelda Slipnkoti singli "Duality“ või Drowning Pool "Bodies“. "The Past" aeglustab teemat piisavalt, et tappa. "Never Around" laseb valla selle brutaalsuse, millega saab Korn alatasa hakkama, sama on ka "Are You Ready To Live?“ , mis on on üks süngemaid Korni lugusid kuid samas väga ilus. Albumi lõpplugu "Holding All These Lies“ on hea punkt oma unustamatu finaaliga.

Kogu album on selles suhtes väga eriline, kuna see on nendele möeldud, kellele bändi muusika on alati midagi tähendanud ning mis on aidanud neid... mitte unustada, kes nad on, sealt ka albumi pealkiri „Remember Who You Are“.

5/5 siitpoolt.

Muusikanurk: 50 kõige revolutsioonilisemat artisti

Gibson.com avalikustas oma top 50 kõige
revolutsioonilistemate artistide teemal. Palun väga:

01. Bob Dylan
02. The Beatles
03. Jimi Hendrix
04. Elvis Presley
05. Les Paul
06. Miles Davis
07. Chuck Berry
08. John Coltrane
09. George Gershwin
10. Muddy Waters
11. Frank Zappa
12. Hank Williams
13. David Bowie
14. Brian Wilson
15. John Lennon
16. Frank Sinatra
17. Bill Monroe
18. Robert Johnson
19. John Cage
20. Buddy Holly
21. Bob Marley
22. Ray Charles
23. James Brown
24. Nirvana
25. Sex Pistols
26. Madonna
27. The Velvet Underground
28. Little Richard
29. Prince
30. Django Reinhardt
31. Cole Porter
32. Charlie Christian
33. Michael Jackson
34. Eddie Van Halen
35. Led Zeppelin
36. Radiohead
37. Brian Eno
38. The Carter Family
39. Run-DMC
40. Jimmy Page
41. Grandmaster Flash and the Furious Five
42. Eric Clapton
43. Johnny Cash
44. Charlie Patton
45. Louis Armstrong
46. Metallica
47. Stevie Wonder
48. Charlie Parker
49. Sam Cooke
50. The Stooges

Muusikanurk: Red Hot Chili Peppers on uue albumiga poolel teel

Red Hot Chili Peppers'i trummar Chad Smith avalikustas hiljuti MusicRadar.com antud intervjuus, et nad on uue albumi tegemisega poolel teel.

Seni teadmata nimega plaat on järg albumile "Stadium Arcadium", mis jõudis lettidele 2006. aastal. Uue albumi produtsent on järjekordselt Rick Rubin, kes on Chili Peppers'itega töödanud Blood Sex Sugar Magik albumist saadik.

"Me tahaks albumi valmis saada märtsiks," ta ütles. "Loodame, et suveks on plaaat jõudnud lettidele."

Bändi kümnes album saab olema esimene, kus teeb kaasa uus kitarrist Josh Klinghoffer, kes asendab John Frusciante't, kes lahkus grupist 2009. aasta alguses.

Chili Peppersitel on selle aasta suveks/sügiseks juba mõned kontserdid planeeritud, näiteks nagu Jaapanis Summer Sonic festival ning Rio de Janeiros toimuv Rock in Rio (kus nad tähistavad ühtlasi albumi Blood Sugar Sex Magik 20ndat aastapäeva).

Rabaspecial - Soome bändid vallutavad Rabarocki!

Järjekordselt on uued artistid Rabarocki festivalil kinnitatud. Seekord siis neli Soome bändi.

Teräsbetoni

Circle

Anal Thunder

Bad Ass Brass Band

Meedia Maania käis Muhu Raadios

Heipsti.

Eile kell 18:00 kuni 20:00 oli Meedia Maania godfatherit ehk ristiisa näha Muhu Raadios. Juttu oli seinast seina, kuid enamusjaolt sai räägitud bändidest ja  muudest tegemistest, kaasaarvatud selle blogi pidamisest. Päris tore kogemus oli ja teeks teinekordki.

Järelkuulamine peaks olema varsti üleval, eks postitan siis selle siia ka.

Blogipidajad jätke meelde: Naljakad kiisupildid on edukuse võti

Muusikanurk: Rabaspecial - 2 uut esinejat

Nonii.

Rabarockil jälle kaks uut kinnitatud bändi.

Ansambel NoMeansNo Kanadast.

 

Ning Mustasch Rootsist

Ma pean tõdema, ma pole kummastki bändist enne kuulnud...

Aga see selleks.

Bändinurk: Pendulum

Kena ju iga 9 päeva tagant postitada midagi.
Kuna enamjaolt kõik muusikaga seonduvad postitused on rohkem rokiteemal, siis mõtlesin teha ühe postituse ka natuke väljaspool seda ala. N.ö. suurendada oma silmaringi.

Niisiis, 

feast your eyes...

 

 Ansambel Pendulum on Austraalia-Briti drum and bass/elektroonilise roki ansambel, mis asutati 2002. aastal. Algsed liikmed olid Rob Swire, Gareth McGillen ja Paul Harding.

 

Vasakult paremale:  McGillen, Harding, Swire

Harding oli juba väga osav DJ, samalajal kui Swire ja McGillen olid mõlemad väga tihedalt seotud kohaliku rokistseeniga ja ansambliga Xygen kuid pärast seda, kui nad kuulsid ühe dnb esitaja Konflict'i lugu rave'il, suunas see neid rohkem selle stiiliga eksperimenteerima. Kuna nende kodulinnas, Perthis, ei olnud väga suurt lootust muusikaga midagi teha, kolisid nad 2003. aastal ümber Inglismaale.

Pärast kahte aastat lasid nad 2005. aastal välja esimese albumi - Hold Your Colour, mis täitis oma esialgse eesmärgi - teha dnb'd. Kuid kuna tegemist oli päris lubava materjaliga, otsustasid liikmed veidi eksperimenteerida ning tuua sisse oma esialgseid innustusi, milleks oli loomulikult rokkmuusika ja sellega seonduv. 2006. aastal liitus bändiga Peredur Ap Gwynedd, kes võttis kitarri enda peale, trummide taha maandus Paul Kodish ning et veidi särtsu juurde lisada, toodi sisse ka MC, kelleks sai Ben "The Verse" Mount. 2006. aasta lõpuks oli lõppkoosseis selline:

Rob Swire - Vokaal, süntesaator, produtsent

Peredur Ap Gwynedd - Kitarr

Gareth McGillen - Bass

Paul Kodish - Trummid

Paul "El Hornet" Harding - DJ

Ben "The Verse" Mount - MC

Järgnesid mõned aastad ning Pendulum sai eelkõige tuntuks oma kontserdite poolest, kuna väga  ulmeline valgusshow, tipptasemel audioprotsessorid (13 arvutit ühel kontserdil selleks, et heli ära protsessida?), tehnika ja akustilised instrumendid nagu kitarr ja bass olid need, mis iseloomustasid ansamblit. Rääkimata loomulikult kogu selle muusikastiili (drum and bass + rock = ?) energilisusest.

Et oma populaarsuse tõusu veelgi rohkem tõugata, tegi ansambel Warner Bros. Records'iga plaadilepingu. 2008. aastal tuli välja uus album In Silico (pealkiri oli innustuse saanud Nirvana plaadilt In Utero. Kuna Utero tähendab naturaalselt sündinud, on Silico vastupidine - sünteetiliselt sündinud). Albumilt tuli päris mitu edukat hitti, mis sai raadiotes üsna rohkesti tähelepanu. Näiteks nagu "Granite", "Propane Nightmares", "The Other Side" ja "Showdown". Järgnes jällegi tuur ning 2009. aastal lasi Pendulum välja ka esimese live DVD: Live At Brixton Academy. Kahjuks oli see ka viimane lindistus Paul Kodishiga, kes lahkus samal aastal bändist (põhjust ei ole siiamaani avalikustatud). Kiirelt saadi ka uus trummar, kelleks osutus Kevin Sawka.

Kõigest aasta hiljem tuli välja ansambli kolmas album - Immersion. Plaat sai jällegi päris palju positiivset vastukaja ning nagu 2 aastat varem, tuli sealt ka sellised singlid, mis said päris palju kuulamisi raadios.

Nüüdisajal, 2011. aastal, on Pendulum tegutsemas enda neljanda stuudioalbumi kallal. Eriti palju pole sellest kuulda olnud kuid Rob Swire on enda twitteris öelnud, et nad kavatsevad rohkem rõhku panna traditsioonilise pungi rütmidele ning kiire drum and bassi asemel hoopis rohkem aeglasemat dubstepi integreerida.

Lõppkokkuvõttes võin öelda, et tegemist on ühe vinge ansambliga kes on väga innovatiivsed ja kasutavad targasti ära nüüdsel 21. sajandil võimalikke helitehnikaid ja süsteeme. Samuti, kõigil kel huvi tekkis, võivad Pendulumi näha see suvi Rabarockil, mis toimub 17-18. juuni.

The Verse vaatamas, mis värk on

 

Märts-plärts-lärts

Kenat Märtsikuud kõigile.

Kuna too kuu tuleb päris tiheda graafikuga mul, siis ei saa väga palju postitusi lubada. Küll aga üritaks mõne ikka teha nädala sees.

Igastahes, et sellel postitusel natuke mõtet ka oleks, siis tegin copy-paste rottentomatoes.com lehel märtsikuu filmipalade teemal.

 

Märts 11, 2011

• Red Riding Hood
• Battle: Los Angeles
• Mars Needs Moms
• Black Death
• Jane Eyre
• Kill the Irishman
• Elektra Luxx
• Certified Copy

Märts 18, 2011

• Paul
• Limitless
• The Lincoln Lawyer
• Desert Flower
• Cracks
• Win Win
• Winter in Wartime
• Illegal

Märts 23, 2011

• The Beaver

Märts 25, 2011

• Sucker Punch
• Diary of a Wimpy Kid 2: Rodrick Rules
• Skateland
• Peep World
• Miral