Just lõpetasin selle filmi vaatamise. Tegemist on dokumentaaliga, mis räägib elektrikitarrist üldiselt kui ka rokkmuusikast ja selle tekkest. Väga fucking hea värk ma ütlen. Dokumentaali jaoks kutsuti välja kolm kuulsat muusikut ja *väga head* kitarristi - Jimmy Page (The Yardbirds, Led Zeppelin), Jack White (The White Stripes, The Raconteurs) ja The Edge (U2), kes rääkisid enda esimesest "korrast", huvitavaid juhtumisi nii siit kui sealt ja üleüldse oma elust lähemalt.
Oli fucking (märkus, kui palju ma ütlen sõna fucking kuna see film oli tegelt lihtsalt nii fucking...ekhm, hoian tagasi end) põnev vaadata kõigi kolme eripära ning nende mängimisstiili. Tänu sellele filmile ma tegelt leidsin isegi U2 kitarristi, The Edge'i, vastu uue professionaalse huvi. Kes teab, äkki hakkan ka U2 fänniks...
Tegelt U2 pole siiski minu teema, kuid austan Edge'i ja kõiki teisi sealseid klemme kui muusikuid.
Aga siiski, Jimmy Page rääkimas enda seiklustest The Yardbirds'idega ja kuidas nad sõitsid kontserdilt kontserdile külmal talvel, magades auto tagaistmel kõikide instrumentide peal? Või Jack White rääkimas sellest, kuidas ta töötas mööbliparandaja juures, kes oli trummar ning iga kord kui tööpäev lõppes, võtsid kaks kutti pillid välja ja mängisid veel mitu tundi?
Sellistest asjadest ei saa küllalt.
Üldiselt, soovitan seda filmi absoluutselt kõigile nendele, kes on kitarrimänguga tegelenud mõned aastad, alles alustavad või mänginud juba 10 aastat. Või lihtsalt rokipeerudele...
Või siis lihtsalt filmiarmastajale inimesele.
Jack White kirjutamas filmile järge - I Might Get Loud, But God As My Witness, I Don't Wanna
Oli fucking (märkus, kui palju ma ütlen sõna fucking kuna see film oli tegelt lihtsalt nii fucking...ekhm, hoian tagasi end) põnev vaadata kõigi kolme eripära ning nende mängimisstiili. Tänu sellele filmile ma tegelt leidsin isegi U2 kitarristi, The Edge'i, vastu uue professionaalse huvi. Kes teab, äkki hakkan ka U2 fänniks...
Tegelt U2 pole siiski minu teema, kuid austan Edge'i ja kõiki teisi sealseid klemme kui muusikuid.
Aga siiski, Jimmy Page rääkimas enda seiklustest The Yardbirds'idega ja kuidas nad sõitsid kontserdilt kontserdile külmal talvel, magades auto tagaistmel kõikide instrumentide peal? Või Jack White rääkimas sellest, kuidas ta töötas mööbliparandaja juures, kes oli trummar ning iga kord kui tööpäev lõppes, võtsid kaks kutti pillid välja ja mängisid veel mitu tundi?
Sellistest asjadest ei saa küllalt.
Üldiselt, soovitan seda filmi absoluutselt kõigile nendele, kes on kitarrimänguga tegelenud mõned aastad, alles alustavad või mänginud juba 10 aastat. Või lihtsalt rokipeerudele...
Või siis lihtsalt filmiarmastajale inimesele.
Jack White kirjutamas filmile järge - I Might Get Loud, But God As My Witness, I Don't Wanna
No comments:
Post a Comment